Kollane rooste (Puccinia striiformis)
Nisu kollane rooste ei ole Eesti kasvutingimustes väga levinud haigus. Kollane rooste areneb massiliselt aastatel, mil kevad ja suve esimene pool on suhteliselt jahedad. Seenearenemise optimaalne temperatuur on 13-16ºC, kuid taimed on kõige vastuvõtlikumad 10-16ºC juures. Viimati oli seenele ligilähedased arengu ja paljunemise tingimused 2002. aastal, mil vastuvõtlikud sordid olid tugevalt nakatunud.
Kahjustab kõiki organeid peale juurte. Nisu kollane rooste ilmub varakevadel, sest ta talvitub seeneniidistikuna taliviljaorasel ja areneb kuni sügiseni.
Nisu kollane rooste ei ole Eesti kasvutingimustes väga levinud haigus. Kollane rooste areneb massiliselt aastatel, mil kevad ja suve esimene pool on suhteliselt jahedad. Seenearenemise optimaalne temperatuur on 13-16ºC, kuid taimed on kõige vastuvõtlikumad 10-16ºC juures. Viimati oli seenele ligilähedased arengu ja paljunemise tingimused 2002. aastal, mil vastuvõtlikud sordid olid tugevalt nakatunud.
Kahjustab kõiki organeid peale juurte. Nisu kollane rooste ilmub varakevadel, sest ta talvitub seeneniidistikuna taliviljaorasel ja areneb kuni sügiseni.
Talvitunud orasel tekivad kevadel suvieosed, mis hiljem nakatavad nii tali- kui ka suvivilju. Haigestunud lehtedel tekivad sidrunkollased suvieospustulid, mis liituvad triipudeks.
Haigustunnused ilmuvad esmalt alumistele lehtedele. Hiljem arenevad kahjustunud kohtades mustad talieostekogumikud. On koldelise iseloomuga. Seen talvitub kõrrelistel taimedel. Seemnetega edasi ei kandu.
Haigustunnused ilmuvad esmalt alumistele lehtedele. Hiljem arenevad kahjustunud kohtades mustad talieostekogumikud. On koldelise iseloomuga. Seen talvitub kõrrelistel taimedel. Seemnetega edasi ei kandu.
Roostehaigusi saab kõige paremini tõrjuda läbi resistentseid nisu sorte kasvatades. Rooste resistentsuse päranduvust on sordiaretuses laialdaselt kasutatud, et uusi resistentseid nisu sorte aretada. Horisontaalne resistentsus (ühel resistentsus geenil põhinev) ei ole enam efektiivne, sest sordiresistentsus surutakse agressiivsete patogeeni populatsioonide poolt maha. Vertikaalne resistentsus on stabiilsem aastateks. Vältimaks suuri kahjusid võiks kasvatada varavalmivaid sorte. Külvates suvinisu nii vara kui võimalik ja andes piisavalt fosforväetist, et kindlustada varajane valmimine, siis võimalik ehk isegi ennetada kollaserooste rünnakut. Tugeva nakatumise korral võivad saagikaod ulatuda isegi kuni 50%-ni. Enamus meil kasvatatavatest suvi- ja talinisusortidest on piisavalt kollase rooste kindlad, ega vaja keemilist tõrjet.